Eesti maakari

EK Seltsi tegevjuhid pm-mag Käde Kalamees (1995–2021) ja
Ege Raid (alates 2021)
(31.03.2022)

Eesti maakari (tõunimetusega eesti maatõug, EK) on Eesti vanim kohalikku päritolu aborigeensest karjast aretatud siinse kliima, pidamis- ja söötmmistingimustega kohanenud piimaveise tõug. Eesti maatõug on kantud 1993. aastast ÜRO Toitlustus- Põllumajandusorganisatsiooni (Food and Agriculture Organization of the United Nation – FAO) ülemaailmsesse ohustatud tõugude nimekirja.

Kuni 19. sajandini pidasid eesti talupojad aborigeenset karja, kes olid kehamassilt väikesed (200–300 kg) ja nende aastane piimatoodang oli 450–550 kg lehma kohta. Veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul ei küündinud lehma aastatoodang 500–800 kg-st kõrgemale ning veiseid peeti peamiselt sõnniku saamise eesmärgil. 19. sajandi algul toodi Lääne-Euroopast erinevaid tõugude suguloomi Eestisse ja pullidega ristati ka kohalikku karja. Massiline tõuloomade import hoogustus aastatel 1850–1875, tuues Eestisse sisse kõige tuntumaid veisetõuge. Väiksearvulised tõupopulatsioonid aga degenereerusid kiiresti ja segunesid kohaliku karjaga. Selle mõjul hävines suures osas ka kohalik aborigeenne veisekari, kuna neid hakati parandama erinevate sissetoodud veisetõugudega. Sellest sai alus tänapäevaks väljakujunenud kolmele erinevale piimaveise tõule Eestis.

Sihikindel aretustöö eesti maatõu loomiseks algas 1910. aastal, kui A. Lilienblati eestvedamisel toodi Eestisse läänesoome tõugu sugupulle, keda hakati regulaarselt kasutama kohalikul veisetõul. Eesti maakarja sihipärast uurimist alustati 1913. aastal prof. E.F. Liskuni eestvõttel. 1913/1914 korraldati ekspeditsioon tüüpiliste kohalike veiste leidmiseks.

Tõuraamatusse hakati eesti maatõugu veiseid võtma alates 1914. a ning alates sellest ajast on tegeletud järjepidevalt ka aretusega.

Eesti maatõugu veiste aretuse pika ajaloo jooksul on kasutatud tõu parandamiseks mitmeid erinevaid tõuge

• 1956 – 1961 imporditi džörsi tõugu pullid
• 1965-1967 – osteti Soomest 70 tiinet läänesoome tõugu mullikat
• 1982 – katseseemendused ameerika šviitsi (AP), äärširi (AY) ja punasekirju holsteini (RH) pullide spermaga
• 1983 - imporditi taas Soomest 23 läänesoome tiinet mullikat
• 1990 – kasutati ühekordseks sisestavaks ristamiseks dzörsi pullide spermat
• 1994-1999 – kasutati rootsi punase nudi (SKB) pulli spermat
• 1995-2003 – kasutati läänesoome (SK) pullide spermat
• alates 2004. aastast on lubatud vaid kodumaiste eesti maatõu tõuraamatu pullide kasutamine

Tabel 1. Eesti maakarja lehmade mõõtmete dünaamika

Aasta-aastalt on suurenenud ristluu kõrgus ja rinnasügavus. Laudja laiuse mõõtmed on olnud periooditi kõikuvad. Džörsi tõu kasutamine põhjustas lehmade rinnaümbermõõdu ja kehamassi vähenemise 1988. aastast kuni 1997–1999.aastani. Täna oneesti maatõugu lehma keskmine ristluu kõrgus 131 cm, rinnasügavus 70 cm ja kehamass 483 kg.

2012. aastal kinnitati eesti maatõugu veiste aretus- ja säilitusprogramm 2012-2023, millest lähtub, et ohustatud tõuna on lubatud kasutada vaid puhasaretust, mida jätkatakse seni kuni tekib teaduslikult põhjendatud vajadus kasutada teist tõugu vältimaks sugulusaretust. Ohustatud tõugude aretamisel soovitatakse kasutada võimalikult palju erineva põlvnemisega sugupulle, ühes liinis kasutada korraga vaid ühte spermapulli, piirata ühe pulli järglaste arvu, fookusesse tuleb võtta kogu looma põlvnemine (mitte vaid 3 eelnevat põlvkonda) ning jälgida tuleb sugupulli ja tema tulevaste järglaste veresust. Puhtatõuliste eesti maatõugu veistel SKB, DŽ, AP ja RH verelisus. Lubatud tõugude verelisuse piirmäärad on alates 2012. aasta sünnist igat eraldi mitte rohkem kui 18,8%.

SK verelisust eraldi ei arvestata ja loetakse EK verelisuseks, kuid pärast 02.05.2004 SK pullide spermaga seemendustest või tõupulli kasutamisest sündinud järglased loetakse ristandiks. Eesti teised piimatõud, EPK ja EHF, loetakse võõrverelisteks, kõik ülejäänud veisetõud pole lubatud.

Eesti maatõugu veiste aretusega tegeleb Eesti Maakarja Kasvatjate Selts, mis alustas tegevust 20. aprillil 1920. Täpsem info eesti maatõust ja aretusest on saadaval aadressil www.maakari.ee

Tabel 2. EK Seltsi liikmete karjade iseloomustus (01.01)

Tabel 3. Tõuraamatu eesti maatõugu lehmade arvukus jõudluskontrollis ja toodang

*toodangunäitajad on arvestatud jõudluskontrolli andmete põhjal. Puhtatõulistest maakarja lehmadest osaleb jõudluskontrollis 65–70%.

Kaasaegsetes söötmis- ja pidamistingimustes on maatõugu lehm võimeline lüpsma suuri toodanguid.

Tabel 4. Suurima toodanguga eesti maatõugu lehmad

Foto 1. Saarte Viss 2002, 2003, 2004 ja 2008 Ürdi EK2588710A

Tabel 5. Suurima elueatoodanguga lehmad

Foto 2. Eesti maakarja Viss 2013, 2015 ja 2016 Kalli EK 11073086A

Aretuse peamiseks aluseks on õige sugupulli valik ning mitmekesisem sügavkülmutatud sperma valik. Sugupulli valik on pikaajaline protsess, mille tulemused avalduvad alles 4–5 aasta pärast.

Joonis 1. Sugupulli valiku peamised tunnused

Foto 3. Laitmatu välimikuga EK aretuspull Otivirvak EK 331 (5. liin – Otitölli jätkuliin)

Peamised eesti maatõu aretuse eesmärgid:

1. Suurendada kvaliteetset ja stabiilset piimatoodangut ning säilitada tõule omast suurt piimarasva-, valgu-, laktoosi- ja kuivainesisaldust.
   Eesti maakari kasvab peamiselt väiketaludes ja mahetootmisega tegelevates farmides, seetõttu ei ole piimatoodangu kogus võrreldav intensiivtootmises kasvavate eesti teiste piimaveisetõugude toodangumahuga. Viimaste aastate peamiseks aretussuunaks ei olegi niivõrd toodangu tõstmine, kui just piima väärtuse (rasva-, valgu- ja kuivainesisalduse) parandamine.
2. Parandada udara välimikku ja lüpstavust (eesmärk ideaalse kujuga ja kiire lüpstavus)
   Järjest vähem on leida karjades rippudaraga või raskelt lüpstavate udaratega lehmi, mis näitab pikaajalise tõuaretuse tulemusi.
3. Vältida ühekülgset põlvnemist (mitmekesisem sugupullide ja sügavkülmutatud sperma valik) nng inbriidingut.
4. Taastada tõule omane valkjaspunane (beež) värvus. 2021 aasta lõpuks 239 karjas oleva A-osa lehmadest 41%-l värvuseks on märgitud beež (valkjaspunane), 27%-l helebeež või valkjas, 32%-l lehmadest on värvuseks märgitud erinevad punased toonid.

Foto 4. Eesti maakari Tõuloom 2021 näitusel