Eesti Tõuloomakasvatuse Liit

Keel
English

Karusloomad

pm-knd Liia Taaler, EKAÜ (2013)
Janika Roops (2021)
(31.03.2022)

Karusloomakasvatuse alguseks Eestis võib pidada 1925. aastat, kui Harjumaale rajati esimene rebasekasvandus. 1936. a loodi esimene karusloomakasvatajaid ühendav selts. Karusloomadena kasvatati hõbe- ja sinirebaseid, naaritsaid ning nutriaid.

Eesti karusloomakasvatajaid moodustasid 1990. a Assotsiatsiooni Eesti Karusnahk, kuhu koondus kaksteist majandit. Üleminek vabaturumajandusele avaldas pärssivat mõju karusloomakasvatuse arengule. Osa majandeist pankrotistus ja lõpetas tegevuse, kuid samal ajal tekkis juurde ka uusi. Assotsiatsioon Eesti Karusnahk lõpetas oma tegevuse 1999. a.


Tšintšiljareksküüliku luustiku hindamine (Liia Taaler)

 

Tšintšiljade ja reksküülikute kasvatamine sai hoo sisse pärast Eesti taasiseseisvumist ja talude tagastamist. 1994. a aprillis loodigi esimene mittetulundusühing Eesti Tšintšilja-kasvatajate Ühing. Tšintšiljakasvatajaid oli kokku 120 ja põhikarjaloomi 3500. Ühistegelise tegevuse tulemusena avanes võimalus müüa nahku Kopenhaageni oksjonikeskuses.

Karusloomade ja kasvatajate arv on aegade jooksul muutunud maailmamajanduse tõusude ja languste rütmis. Karusnahad müüakse rahvusvahelistes oksjonikeskustes. Mood dikteerib aretuse suunad, mis liiki karusloomade nahku vajatakse ning missuguste omadustega need peavad olema.

Euroopa Liidus on karusnaha tootmistsükkel igas etapis rangete nõuetega reguleeritud tagamaks loomade heaolu. Karusloomade heaolu parandamine ja tootmisesse sobilike lahenduste leidmine on oluline nii kasvatajatele kui ka seda ala pikaajaliselt uurinud teadlastele.

2002. a augustis moodustati Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing eesmärgiga koondada kõik talunikud-karusloomakasvatajad. Aretusühingu liikmeteks said Eesti Tšintšilja-kasvatajate Ühing, Lõuna-Eesti Tšintšiljakasvatajate Selts, Eesti Küülikukasvatajate Ühing ja Lõuna-Eesti Küülikukasvatajate Selts. Aasta hiljem muudeti ühingu liikmelisus personaalseks.

2013. aastal kuulus Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingusse üheksa tšintšiljakasvatajat, kelle farmides on keskmiselt 50 põhikarja looma. Küülikukasvatusega tegeles 2013. aastal kolmteist liiget, keskmiselt on neil 20 põhikarja küülikut.

Tõu parim (BOB) tšintšiljareksküülik (Liia Taaler)

 

Tšintšiljafarmid teevad aretustööd standardtüüpi tšintšiljadega. Küülikufarmides on valdavaks liha-nahatüüpi küülikutõud, vähem kasvatatakse reksküülikuid. Eesti Karuslooma-kasvatajate Aretusühing annab oma panuse küüliku- ja tšintšiljakasvatajate koolitamisel ning kutseoskuste omandamisel. Tšintšiljade aretustöö tulemuslikkus selgub loomade hindamisel näitusel ja oksjonikeskusest saadava nahkade sorteerimisraporti alusel. Aastas korraldatati kaks tšintšiljade näitust, nahku sai müüa Kopenhaageni oksjonikeskuses viiel korral aastas.

Reksküülikute nahkade järgi pole olnud nõudlust juba viimased viis aastat, mis kajastub ka kasvatatavate küülikutõugude valikus. Pargitakse vaid väike osa küülikute nahkadest, mida kasutavad kohalikud köösnerid või käsitöömeistrid. Küülikute näitusi korraldas Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing kord aastas. Ühingu liikmed osalesid loomadega erinevatel suurüritusel propageerimaks nii tšintšiljade kui küülikute kasvatamist.

Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing on oma algusest alates tegelenud iga karusloomaliigi kasvatajate koolitusega ja näituste korraldamistega, et saavutada parimad aretustingimused. Erinevatel karuslooma ühingutel ja farmidel on 30 aasta jooksul toimunud nii mõndagi, kes on lõpetanud oma tegevuse ja kes uuesti alustanud uue eesmärgiga midagi luua, olla abiks ja toeks oma teadmistega. 1995. a aprillis moodustati Eesti Tšintšiljakasvatajate Ühing, 2000. aasta septembris moodustati Eesti Chinchilla Liit. Sel ajal toimus koostöö Soome Chinchillakasvatajate Liiduga, käidi Soomes näitustel ja soomlased olid ka sagedased külalised Eestis.

Esimene näitus toimus 10. mail 1997. aastal Luige baasis, kus oli kohtunikuks Soome Chinchillakasvatajate Liidu ekspert Carita Brushane ja Eesti Tšintšiljakasvatajate Ühingu liige Kaljo Kangur. Kujunes välja olukord, kus oli vaja saada selgust olemas oleva tõukarja ja sündinud noorloomade tõulise väärtuse kohta. Veenduti selles järjekordselt, kui külastati Taanis toimuvaid rahvusvahelisi tšintšiljade näitusi. Alustati ka koostööd Kopenhaageni oksjonikeskusega, et saada sealt näitusele kohtunik. 3. aprilli 1999. a näitusele, mis toimus Luige baasis, oli sertifitseeritud kohtunikuks Johannes Edelfseni, kes oli pidanud tšintšiljasid juba 20 aastat, J. Edelfseni arvamus toimunud näitusekohta oli positiivne. Ta arvas, et Eesti ja üldse kogu Baltikum on üheks potentsiaalseks kohaks, kus on võimalik edukalt suurendada tšintšiljakasvatust ning müüa neid oksjonikeskuse kaudu. Iga-aastased näitused muutusid traditsiooniks, nendele kutsuti kohtunikuks Alice Kristenseni/Larseni, kes oli sel ajal parim tšintšiljakasvataja Taanis ja tunnustatud elusloomade hindamise kohtunik. Nahkade müügi analüüsid oksjonikeskusest näitasid, et Eesti tšintšiljanahad on müügitulemuste poolest teisel kohal Taani tšintšiljanahkade järel.

Eesti küülikukasvatajad ühinesid 25. jaanuaril 2003 a. Asutajaliikmeid oli üle Eesti koos 31 inimest, kelle ühisel otsusel loodi Eesti Küülikukasvatajate Ühing. Küülikukasva-tajate Ühing korraldas sellel aastal esimese küülikute näituse Säreveres, kuhu oli kutsutud Soome kohtunik Anne Mäkitalo, kes hindas väga tähelepanelikult meie küülikute tõupuhtust. Näituse käigus selgus, et Eesti küülikud polegi kõige viletsamad, sest võimalikust 100-st punktist saadi ka 97 punkti. Näituse korraldaja oli Eesti Küülikukasvatajate Ühingu esinaine Inga Ojapõld, kes kinnitas, et tema küülikute kasvatamise praktika jooksul polnud Eestis ühtki küülikute näitust varem toimunud.

Tšintšilja (A. Tänavots)

Tšintšilja (A. Tänavots)

 

2002. aastast koordineerib näitusi ja karusloomakasvatajate tööd Eesti Karuslooma-kasvatajate Aretusühing, toona oli juhatuse esinaine pm-knd Liia Taaler. Siia astusid tšintšilja,-rebase,-mingi- ja küülikukasvatajad. Esimene EKAÜ korraldatud küülikute näitus korraldati aastal 2004 Säreveres, kus kohtunikeks oli Ranta Legzdin ja Dace Kaula Lätist ja Anne Mäkitalo Soomest. Läti kohtunikud hindasid Euroopa standardi järgi 95 punkti ja Soome kohtunik hindas Põhjamaade standardi järgi 93punkti.

Parima Kasvataja tiitli viis koju Tiina Lehtla-Hannus. Samal aastal toimus ka tšintšiljade näitus, kus kohtunikuks oli Alice Kristensen ning sealt sai alguse ka meie kohtunike koolitamine .Tšintšiljade näitusi korraldati algselt ükskord aastas aga 2008. aastast toimusid näitused kaks korda kevadel ja sügisel. Tšintšiljadel on näitusel võimalik saada 81 punkti, aga sellist tulemust pole ükski kasvataja veel saanud. Hinnatakse siin kvaliteeti, suurust, värvust ja puhtust. Parim tulemus, mis on saadud, on 80 punkti ja sedagi ainult paaril korral kõigi nende aastate jooksul. Sügisnäitus erineb kevadisest sellega, et sinna arvestatakse Taani oksjonikeskusest saadud nahakvaliteedi ja müügi tulemus. Sellest aastast hakkasid näitust hindama Eesti kohtunikud Kerttu Trahv, Külli Kersten ja Mall Rein, kes olid saanud korraliku koolituse ja praktika Taani oksjonikeskuses. Aastate lõikes on olnud Parimate Kasvatajate seas suuresti Külli Kersten ja Maia Parts. 2016 a. käisid osalemas ka Läti ja Leedu kasvatajad.

Aastal 2018 kevadel toimus viimane näitus tšintšiljadele. Kuna loomakaitsjad saavutasid oma esimese eesmärgi keelustada karusloomade näitamise avalikult. Igal näitusel on osalenud üldjuhul 75–95 looma, 8–12 erineva kasvataja poolt. 2019. aastast on käidud edukalt Lätis oma loomadega näitustel.

Aastast 2006 on meie tegevusest häiritud loomakaitsjad ja on igati näinud vaeva meie tegevuse lõpetamiseks. Oleme olnud mitmel korral silmitsi sellega, et kas valitsus võtab arutellu karusloomade keelustamise Eestis. Ja aastal 2021 tuli riigikogu otsus keelustada karusloomakasvatus Eestis. Loomakaitsjad on saavutanud võidu meie üle, aga see ei tähenda seda, et karusnahkade kandmine Eestist kaoks.

Küülikute näitus Reolas (EKAÜ erakogu)

Küülikute näitus Reolas (EKAÜ erakogu)

 

Küülikunäitus on toimunud jätkusuutlikult erinevatel aastatel ja Euroopa standardi järgi kus on 7 erinevat kategooriat, mida hinnatakse, ja võimalik saada 100 punkti. 2006. aastal valiti Säreveres Parim Kasvataja Diana Mägi 93 punktiga, kohtunikuks oli Ranta Legzdina ja Dace Kaula Lätist. Samal aastal hakkas Diana Mägi ennast koolitama kohtunikuks Berth Anderssoni ja Dace Kaula käe all ja omandas praktika Taanis. 2007. ja 2008. aastal toimus näitus Reolas, valiti Parim Kasvataja 95,5 punktiga, kohtunikuks oli Berth Andersson Rootsist. Siin oli esimene vahejuhtum ka loomakaitsjatega! Tuldi näitust häirima koertega, sekkus ka politsei.

2009. a toimus näitus Tartus ja valiti juba Parim Farm, kohtunik oli Lätist Dace Kaula, osales kolm farmi 50 loomaga. 2010. ja 2011. aastal toimus näitus Rõngus, kus Parima Farmi tiitli saavutas 96,5 punktiga Diana Mägi ja kohtunikuks oli Dace Kaula Lätist. See oli kõigi aegade edukaim näitus, kus osales 137 küülikut 11 kasvataja poolt. Sellel näitusel võistlesid ka Läti kasvataja loomad.

2012–2017. aastatel oli kohtunikuks Diana Mägi ja Parim Kasvataja oli Janika Roops kus punkti summa oli 95–97,5, näitusel osales ka Läti kasvataja. 2018. aastal jäi huvipuuduse tõttu näitus ära ning 2019. aastal toimus näitus Rõngus, mis oli edukas just kasvatajate poolest, osales 10 kasvatajat aga loomi oli ainut 49. Põhjus võis olla ka selles, et paljud vanad kasvatajad on lõpetanud oma tegevuse . Uued kasvatajad alles proovivad ja katsetavad näitusel osalemise piire.

Viimased aastad on näitus COVID-19 tõttu ära jäänud. Mis küülikunäitustest edasi saab on hetkel teadmata, sest EKAÜ lõpetab tegevuse. Kas luuakse küülikutele uus ühing või mitte näitab aeg.