Eesti Tõuloomakasvatuse Liit

Keel
English

Intensiivsed lihaveisetõud

pm-mag Tõnu Põlluäär, ETKÜ (23.05.2013)

Šarolee (Ch) tõug on üks vanemaid Prantsusmaalt pärit tõugusid. Tõendid selle kohta, et selline valge värvusega lihaveis eksisteeris, ulatuvad juba aastasse 878. Algselt aretatud Charolles´i ümbruskonnas Kesk-Prantsusmaal. Kui farmer Claude Mathieu oma elukohta vahetas ja karjaga Nievre provintsi elama asus, sai see tõug vahepeal tuntuks ka Nivernais´i nime all. Ch on esimene kontinentaaltõug, kes imporditi Suurbritanniasse. 1934. a jõudsid šarolee tõugu veised USAsse. Esimene tõuraamat avati 1864. a. Praegu väga levinud tõug (kasvatatakse enam kui 70 riigis), mis on avaldanud lühikese aja jooksul tohutut mõju, eriti USA-s.

Esimesed šarolee tõugu veised toodi Eestisse küll 1960. lõpus, kuid erilist arengut ei saavutatud. Sel ajal puudus lihaveiste kasvatamise kogemus ja piimaveiste ristandid müüdi kõik lihakombinaati. Uuesti algas selle tõu kasvatamine 2000. a, mil Rootsist osteti pull Olle 96845, 2001. a lisaks pull Ruben ning 2002. a osteti Ungarist (13) ja Rootsist (10) tiined mullikad. Suure kasvuga reeglina valget või kollakaskreemjat värvusega tõug (maailmas on aretatud ka musta ja punast värvusega Ch). Erinevatel ristanditel jääb domineerima just Ch värvus. 

Šaroleedel on lühike ja lai pea. Jalad on lihaselised, sõrad heledad. Neil on pikk lihaseline kere ühes laia esikehaga. Algselt oli Ch sarvedega, kuid üha enam on suund nudisuse poole. Nudide liinide aretusega tegeldakse tänapäeval enam USA-s, Kanadas ja Rootsis. Suhteliselt väike söödakulu massi juurdekasvu ühiku kohta. Ch veistel on väga suur kasvuintensiivsus, hea ööpäevane massi-iive ning head lihakeha näitajad. Aretustöö tulemusena on saavutatud emasloomade suhteliselt kerge poegimine. Vasikate sünnimass on keskmine või suur. Suur kasv ja lihatoodang sobivad hästi ristamiseks, eriti väiksemate tõugudega (Hf, Ab jt). Liha rasvasisaldus on suhteliselt väike. Ch emaomadused võrreldes paljude teiste tõugudega (Si, Ab, Li jt) on pisut kehvemad.

Šarolee tõugu võib kasvatada nii intensiivselt kui ka heal rohumaal ilma jõusöödata. Ch tõus on levinud nn kaks tüüpi: hiljavalmiv (Prantsuse stiil) ja varem valmiv (USA, Kanada, Rootsi stiil). Soovitatav esmapoegimisiga hiljavalmivatel on ~34–36 kuud ning varavalmivatel 24–27 kuud. Tähtis on, et ammlehm hästi välja areneks. Ch veised on iseloomult üsna rahulikud ja alluvad suhteliselt hästi oma peremeestele. Eestis on šarolee tõumärgiks Ch ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 96000...96999.

Limusiini (Li) tõug on algselt pärit Prantsusmaalt Limousini ja Marche regioonidest, kus neid peeti küllaltki karmis kliimas (kivine ja mägine piirkond) aastaringselt väljas. Aastaid oli piirkond poliitilistel põhjustel muust Euroopast eraldatud. Veiseid kasutati nii veoloomadena kui ka lihatootmiseks. Esimene tõuraamat asutati 1886. a. Aktiivne levik mujal maailmas algas pärast 1960. a. Tõug on levinud on üle maailma (rohkem kui 70 riigis), Soomest Hiinani ning loomulikult Ameerikas.

Limusiini tõu aretusele Eestis pandi alus 1995. a, mil Karitsu õppetalu tõi esimesed Li tõugu mittetiined mullikad ja pulli (Lasse 98405) Soomest. Praegu on tõug väga populaarne ja asub meilgi populaarsusemate tõugude esikolmikus. Limusiine loetakse kasvult keskmiseks ja suureks, ka keskmiseks intensiivtõuks. Üldjuhul on Li tõugu veised sarvedega, kuid üha enam levib ka geneetiline nudisus. Värvuselt varieeruvad nad pruunikaskollastest kuni punakaspruunideni, heledate rõngastega silmade ümber. Ninaosa ja jalad on samuti heledamad. Pullid on tavaliselt tumedamad. Suhteliselt pikk kere, lai selg ning peen luustik. Lihased on väga tugevad, pea suhteliselt väike. Karvakasv sõltub klimaatilistest tingimustest. Laudjas on kergelt luipu, pikk ja lai. See omakorda soodustab kergeid poegimisi. Tänu kergele poegimisele on vasikate suremus väike. Li tõu ammedel on head emaomadused ja piisav hulk piima vasikate üleskasvatamiseks. Väga suur on rümbasaagis ja lihaomadused on head. Tõu tunnusjooneks ongi lahja liha ning väga hea söödakasutus. Juurdekasv ööpäevas 1100–1300 g. Eestis on limusiini tõumärgiks Li ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 98000...98999.


Limusiini tõug – arvukuselt teine tõug (T. Põlluäär)

Simmentali (Si) tõug on pärit Simme orust Šveitsist, sealt on pärit ka nimi. Varasemad andmed Si kohta on teada juba keskajast, kui suurt Saksa veist ristati väikese Šveitsi tõuga. Umbes 100 aastat tagasi levis tõug Kesk-Euroopasse ja sealt edasi teistesse maadesse. Esimene tõuraamat avati 1806. a. Tõug on tuntud kui üks kõige paremini kohanev. Si kasvatatakse kõikidel kontinentidel ja nad on hinnanguliselt arvukuselt maailmas II kohal. Laialdane levik ja pikaajaline aretustöö on toonud kaasa tõuomaduste paljususe eri piirkondades. Euroopas on nii liha- kui piimatüübilist simmentali tõugu.

Esimesed simmentali tõugu veised (pull Husar 92001 ja 10 tiinet mullikat) saabusid Eestisse Rootsist Karula rahvusparki 2003. a Kalmer Visnapuu algatusel. Si tõug on suure kasvuga. Värvuselt punasevalgekirjud, kuid esineb ka teisi värvivariatsioone. Pea ja jalgade alaosa on enamikul loomadel valged. On nii sarvedega kui nudisid veiseid. Si veistel on pikk ja sirge seljajoon ning tugevad lihased. Nad on väga sõnakuulelikud ja sõbralikud. Ammlehmade eluiga on kuni 12 aastat ja neil on suhteliselt suur piimatoodang. Ammlehmad paistavad silma ka oma rahuliku iseloomu ja kõrge viljakuse poolest. Üldjuhul on sündinud vasikad suure luustikuga, mistõttu on vaja jälgida, et ei oleks poegimisraskusi. Tänu ammlehmade suurele piimatoodangule on vasikatel suur ööpäevane juurdekasv. Si tõug on sobilik ristamiseks enamiku nii väiksemate kui ka suuremate tõugudega (suure piimatoodangu säilitaja). Simmental sobib paremini intensiivsesse söötmisskeemi, kuid tõug saab hakkama ka vaid rohusöödalise ratsiooniga. Eestis on simmentali tõumärgiks Si ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 92000...92999.


Simmentali tõug kogub Eestis populaarsust (T. Põlluäär)

Hele akviteeni (Ba) veis on aretatud Edela-Prantsusmaal Garonnais´ orus, mis on sajandeid olnud kuulus heledakarvaliste veisetõugude poolest. Euroopas teatakse seda tõugu juba alates kuuendast sajandist (USA-sse jõudis tõug aga alles 1972. a). Ba eelkäijateks olid sellised tõud nagu garonnaise, quercy, blond des Pyrennees. Neile loodi tõuraamatud 19. sajandi keskel. Esimene heleda akviteeni tõuraamat asutati 1961. aastal, mil tõu nimetusena võeti kasutusele hele akviteen (originaalnimi: Blonde d`Aquitaine). Tulemuseks on märkimisväärselt pika kere ja suurepäraste lihastega lihaveis, keda peetakse Prantsusmaalt pärit olevatest veisetõugudest kõige perspektiivikamaks. Tõug levib maailmas suhteliselt kiiresti.

Eestisse jõudis Ba tõug 2002. a, kui Rootsist osteti pull Ralf 93001 ja kaks mittetiinet mullikat. Ba tõug kuulub intensiivsete lihatõugude hulka. Nad adopteeruvad kergesti erinevates kliimatingimustes. Saavad hakkama ka ainult karjamaarohulise ratsiooniga. Intensiivsete söötmistingimuste korral saavutatakse suur ööpäevane massi-iive (kuni 2 kg ööpäevas). Heleda akviteeni värvus on tavaliselt valge, kuid võib varieeruda kuni pruunini. Üldjuhul on Ba veistel väikesed sarved. Tõule on iseloomulik pikk lihaseline ja sümmeetriline kere (pullide kere pikkus võib ulatuda üle 2 meetri). Tõeline lihaveise tõug, kellel on suured lihased eelkõige rindkerel, kaelal ja tagaosas. Samas on luude mass proportsionaalselt väike, mis lihakeha väljatuleku massi suurendab. Poegimine on kerge, kuna vasikad on saledad, kerge luustikuga, väikese pea ja jalgadega, samas väga pikad. Suurem sünnimass tuleneb kere pikkusest. Poegimiskergust soodustavad veel lai ja pikk laudjas. Ammlehmad on piimakad, mistõttu kasvavad vasikad kiiresti. Ba veised on rahulikud. Pidamine on suhteliselt kerge ja ööpäevased massi-iibed suured. Eestis on heleda akviteeni tõumärgiks Ba ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 93000...93999.

Belgia sinise (Bb) tõu aretus algas, kui 19. sajandi teisel poolel imporditi Inglismaalt Belgiasse Meuse ja Escauti jõe piirkonda šorthorni tõugu pulle, et parandada kohalikku tõugu. Algselt oligi Bb piima-lihatõug. 20. saj esimesel poolel oli Bb kahesuunaline tõug. Aastatel 1920–1950 toimus aktiivne tõuaretus, mis kulmineerus aastal 1960, mil kujunes välja topeltlihaseline uus lihaveise tõug – belgia sinine. Sellest ajast alates on tõugu eksporditud mitmetesse maadesse, saavutamata siiski väga suurt populaarsust. Keskmise suurusega, raskepärane tõug, millel esineb tihti topeltlihaselisus, mis pärandub edasi ka teiste tõugudega (k.a piimatõud) ristamisel. Enamik loomi varieerub värvuselt helesinise, musta ja valge kombinatsioonis. Luustik on suhteliselt peen, kehale on iseloomulik längus tagaosa, tugevad jalad ja suhteliselt väike pea. Veiste üldilme on robustne ja “terve”. Puhtatõulistel lehmikutel esineb tihti poegimisraskusi. Sageli on ammlehmadel kitsas laudjas, mis tekitab veelgi poegimisraskusi. Sagedaste poegimisraskuste tõttu kasutatakse palju „keisrilõiget“ ennetamaks vasikate suremust. Vasikatel areneb lihastik välja kohe pärast sündi. Tapaküpsete veiste liha on rasvavaene ja lihakeha tapasaagis suur. Eestisse osteti esimesed Bb tõugu puhtatõulised pullid 2006. a Taanist ja Belgiast. Eestis on belgia sinise tõu märgiks Bb ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 91000...91999.

Piemondi (Pi) tõug pärineb Itaaliast Piedmonti regioonist Loode-Itaalias, kus asub Alpi mäestik. Seal piirkonnas oli levinud vana Euroopa tõug Auroch (Bos Primigenius). Umbes 2500 aastat tagasi levis Pakistani kaudu Itaaliasse troopilise piirkonna tõug seebu (Bos Indicus). Nende kahe tõu arengu kaudu on Pi tõug kujunenud. 1886. a avastati tõul topeltlihastus, mis aretajatele kohe huvi pakkus. Piemonti peetakse lihatõuks, kuigi tema kodumaal kasutatakse teda ka piimatõuna. Värvuselt on pullid tumehallid, peal ja kaelal on neil mõnikord ka tumedamaid laike. Lehmad on helehallid. Kõik veised on nudid. Suuruselt on nad keskmised, kuid väga hea lihastikuga. Piemondi tõugu veis on õhukese nahaga ja peente luudega. Tõu eripäraks on kaksiklihas, mis areneb vasikatel juba mõne nädala vanuselt. Kaksiklihas pärandatakse ka järglastele. Piemondil ei esine selliseid poegimisraskusi nagu teistel kaksiklihast omavatel tõugudel, kuna nende vasikad on suhteliselt väikesed. Eestisse saabus esimene Pi tõugu puhtatõuline pull 2007. a. Tõug on kujunenud piimaveiste seemendamise teel piemondi tõugu pullide spermaga. Eestis on piemondi tõu märgiks Pi ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 99000...99999.