Eesti punane veisetõug (EPK)

pm-mag Tõnu Põlluäär
(29.03.2022)

Eesti punase veisetõu kujunemine

Eesti punase veisetõu väljakujunemine algas paralleelselt Euroopa teiste tõugudega. Enam kui saja-aastase aretustöö tulemusena on välja kujunenud eesti punane veisetõug. Suurt mõju tõu kujunemisele on avaldanud taani punane veisetõug. Eesti punase karja kujundamisel on kasutatud vältaval ristamisel parandavate tõugudena angli, põhja-schleswigi ja taani punast piimakarja. 1862. aastal imporditi 21 angli tõugu veist Saksamaalt ja nendest algas mõisates angli tõu puhasaretus, importpulle hakati kasutama kohaliku tõu parandamiseks ristamise teel. Juba 1865. a esitas Middendorff mõned võrdlevad andmed: maatõug andis 993 toopi, ääršir 1461 toopi ja angel 2439 toopi piima. 1871. a Riias Balti põllumajanduse näitusel asuti seisukohale, et Baltikumis aborigeense karja parandamisel on kohasem angli tõug. Möödunud sajandi suuremad aretajad olidki akadeemik Middendorff ja angli kasvatuse instruktor Sievers. 1885. a asutati Balti Karjakasvatajate Ühingu, mis hakkas 1885. a veiseid tõuraamatusse märkima. Esimene tõuraamat ilmus 1886. a “Balti aretuskarja tõuraamatu” nime all. Peale seda hakkas tõuaretus edenema palju aktiivsemalt. Selline tõuraamat oli esimene kogu Venemaal.

Algselt pöörati suurt tähelepanu just piimatoodangule, kusjuures muud tunnused jäid tahaplaanile. 1890-ndate aastate algul hakkas prof. P. Stegmann propageerima tugevama konstitutsiooniga veist ja seetõttu hakati importima taani punast karja, kuna juba tol ajal oli taani punane suure kehamassi ja piimajõudlusega.

19. sajandi lõpul hakkas punane veisetõug levima ka talukarjades. Eriti innukas punase tõu propageerija oli Jaan Mägi, kelle arvates sobis paremini meie oludesse angli tõug. Tema eestvedamisel loodi 1919. a Eesti Angli Kasvatajate Selts. 1926. a andis ta oma töö üle Aksel Mägistele.1928. a nimetas Mägi eesti angli ümber eesti punaseks tõukarjaks, põhjendades seda oma doktoridissertatsioonis, tuginedes ajaloole ja tõu teaduslikele iseärasustele. Selts hakkas kandma nime Eesti Punasekarja Tõuselts. 20. sajandi teisel aastakümnel lõppes Eesti punase karja aretamise esimene, s.o. vältava ristamise etapp ja punaseid veiseid hakati põhiliselt omavahel aretama.

Punane kari on üle elanud mitu tõusu ja mõõna. Juba esimese maailmasõja ajal hävis palju väärtuslikku tõukarja. Kui 1916. a oli 269 000 punast lehma, siis 1920. a 225 000. Väga oluline etapp langeski esimesse iseseisvusaega. Näiteks 1938. a peetud Järva-Jaani karjanäitusel osalenud 56 lehma keskmine toodang oli 5000 kg. Kuid suur tagasilöök tuli taas teise maailmasõja ajal ja sellele järgnenud kollektiviseerimise käigus. Võttis aega enne, kui piimatoodang taastus.

Parimad aastad olid ilmselt 1985…1990, mil saavutati suurimad piimatoodangud aastalehma kohta. 1989. a oli keskmine piimatoodang lehma kohta 3919 kg, piima rasvasisaldus 4,07% ja piima valgusisaldus 3,39%. Suurim punast tõugu lehmade arv oli aga aastal 1975 – 168 053, peale seda on lehmade arv vähenenud pidevalt, olles 2020. a lõpuks vaid ~11 297.

Seoses Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega tabas põllumajandust uus ja väga ränk kriis. Suurmajandite likvideerimise ja õigusjärglastele omanikele vara tagastamise käigus viidi palju lehmi lihakombinaati ja katkestati jõudluskontroll. Seda toetas ka kohati vaenulik põllumajanduspoliitika ja valitsuse suhtumine põllumajandusse. Aastalehma keskmine piimatoodang langes 1992. aastal 1970-ndate aastate tasemeni. 1993. a oli karju, kus keskmine piimatoodang lehma kohta oli koguni alla 1000 kg, kuid samas ei olnud haruldus ka 6000 kg toodang (lehma kohta).

1990-ndate aastate alguses oli punase karja mahajäämus suur. 1993. a kutsusid taani punase karja aretajad Taanimaale angli, leedu punase, läti pruuni ja eesti punase tõu aretajad. Selle kokkusaamise tulemusena loodi Euroopa Punaste Piimatõugude Assotsiatsioon. Selle organisatsiooni eesmärk on ökonoomilise ja kasutamissõbraliku tõu aretamine ja säilitamine. Peamised rõhuasetused on pandud piima valgusisalduse suurendamisele, tervisele ehk haigusresistentsusele, vitaalsusele, poegimiskergusele ning tugevatele jalgadele ja sõrgadele. Üks kord aastas antakse välja raamat liikmesmaade aretustulemustest. Niisuguses liidus osalemine on andnud eesti punase tõu aretajatele head võimalused suhelda teiste Euroopa punaste tõugude aretajatega ja hankida väärtuslikku tõumaterjali soodsatel tingimustel ning on aidanud eesti punasel veisetõul saada seetõttu tuntuks kogu Euroopas.

Eesti on ka Ülemaailmse Punase Lehma Klubi (IRCC-International Red Cow Club) liige, mille peakorter asub Austraalias. Tänu ülemaailmsetes organisatsioonides osalemisele ja tipp-pullide kasutamisele on tänaseks eesti punase karja mahajäämus peatatud ja aretusedu on tagatud ning see tõug on võimeline konkureerima ka holsteini tõuga.

Viimase kümne aasta jooksul on eesti punase tõu aretuses kasutatud mitmeid aretuskomponente, kuid endiselt on truuks jäädud valdavalt anglile ja taani punasele tõule. 1956–1965. a imporditud taani punast tõugu pullide liinid on kasutusel veel tänapäevalgi. Suurt mõju eesti punase karja aretusele avaldas just Taanist 1992. a liisitud pull FYN Rosen 42683. Tänu temale on paranenud punase karja välimik ja udaratunnused. Nii nagu Eestiski, kasutatakse ka Taanis nn verelisuste kombineerimise süsteemi, mis on aidanud saavutada valikuedu, kusjuures tõu keskmine piimatoodang lehma kohta on aastaid püsinud üle 8000 kg, 2020. a juba 9131 kg.

Just viimastel aastatel on ka Eestis saavutatud läbimurre lehmade piimatoodangu suurenemise osas (tabel 1).

 Tabel 1. Eesti punast tõugu lehmade arv, piimajõudlus ja aretusnäitajad aastatel 1965…2020 (EPJ aastaraamat, 2021)

Enam ei ole harulduseks need eesti punast tõugu lehmad, kes lüpsavad üle 10 000 kg piima aastas. Tõu 305 päeva laktatsioonitoodangu rekordiomanik on alates 02.04.21 Kõljala POÜ (Saaremaa) Kardeelia EE 15160256 (i.: Lutter-Red), kes kolmandal laktatsioonil lüpsis 20 113 kg piima. Esmaspoeginud lehmade 305 päeva piimatoodangu rekordiomanik on Ranna Farm OÜ (Tartumaa) lehm Olli EE 13557560 (i.: Rudi), 15 663 kg.

Paljude karjade aastalehmade keskmine piimatoodang ületab 9000 kg. Siiski peab tõdema, et ka täna on veel mitmetes karjades keskmine piimatoodang lehma kohta aastas vaid 3000–4000 kg.

Tabel 2. Parimad EPK tõu piimakarjad

Tõuaretuse seisukohalt on väga hea tulemus see, et pullide suhtelise piimajõudluse aretusväärtus (SPAV) sünniaastate lõikes iga aastaga suurenenud, mis annab veelkord tunnistust sihipärasest aretustööst. Näiteks, kui 1990. a sündinud punast tõugu pullide tütardel oli 2018. a III hindamistulemuste järgi SPAV 74, 2000. a sündinutel 91, siis 2004 sündinud pullidel juba 102 ja 2007. a sündinutel 108 ning 2012. a sündinud pullidel 110.

Sama tendents oli ka lehmade puhul, kus 2018. a III geneetilise hindamise tulemuste põhjal olid 1997, 2000, 2005, 2013, 2014 ja 2015. a sündinud lehmade SPAV vastavalt 72, 80, 89, 103, 105 ja 107 punkti.

Eesti punase veisetõu kirjeldus

Eesti punast tõugu veis on rahulik ja sõbralik. Harva esineb närvilisust. Reeglina on veised terved, kauem karjaspüsivad kui näiteks EHF tõugu veis, kuid kõik oleneb aretuskomponentide olemasolust. Emasloomad on kerge poegimisega ja esineb vähe surnultsündinud vasikaid.

Eesti punase tõu aretus põhineb erinevate aretuskomponentide kasutamisel ehk tegu on nn verelisus- e komponentaretusega, et heteroosiefekti säilitada. Soovitav on kas:

1. jälgida, et ükski aretuskomponent ei ületaks 75%;
2. või valida komponent, mis sobib karjale kõige enam ja minna sellega kasvõi 100%-ni (v.a RH).

Eesti punase lehma pea on suhteliselt pikk, mitte eriti raske. Kael keskmise pikkusega. Rind enamasti lai ja sügav. Seljajoon sirge. Laudjas kas sirge või pisut luipu, mis tagab kergema poegimise. Udar on punasel lehmal mahukas, hästi kinnitunud nii eest kui tagant. Jalad on tugevad, enamasti tumedate sõrgadega, aeg ajalt esineb kooskandsust või harkvarbsust.

EPK tunnusjooneks on punane põhivärvus, mis võib, olenevalt eri riikide aretusmaterjali kasutamisest, varieeruda punaste, punasekirjude ja pruunide toonide vahel (nii tumedamad kui heledamad toonid on lubatud). Must värvus ei ole soovitav. AP (šviitsi) kasutamisel on see siiski aktsepteeritav. Kui AP kasutamisest saadakse must isend, siis peavad kindlasti olema näha iseloomulikud tunnusjooned (kas punased karvad kõrvade siseküljel, hele rõngas ümber nina või seljal punakas või hele joon ehk küüt). Mustakirju värvus ei ole soovitav, kuid mõnede aretuskomponentide kasutamisest siiski aktsepteeritav. Näiteks võib AP ja punasekirjude (RH, SRB, AY jt) aretuskomponentide kasutamisest tekkida mustakirju värvusega isend. Taolisel juhul tuleb põlvnemise õigsuse üle otsustada individuaalselt.

Kõik kõrvalekalded eelkirjeldatust tuleb lugeda tõule mittevastavaks ja mitte aktsepteerida tõuraamatu veistena. Juhul kui andmebaasis on tõuraamatu A-osa veisele vastav põlvnemine fikseeritud, kuid visuaalselt ei vasta põlvnemise algdokumentidele, siis tuleb teha geneetiline ekspertiis. Kui see ei ole võimalik (näiteks loomaomanik keeldub geneetilisest ekspertiisist) ning ei ole võimalust põlvnemist kehtetuks tunnistada (näiteks geneetilise ekspertiisi väljavõte või algandmete kõrvutamine) ning põlvnemine on kahtluse alla seatud vaid värvikirjelduse alusel, siis tehakse andmebaasi märge “P?” ning taolisi loomi statistilistesse aruannetesse ei kaasata. Taolise veise kohta teeb isik, kes põlvnemise kahtluse alla seadis, kirjaliku seletuse, mis säilitatakse alaliselt.

Tuleviku EPK lehm peab olema kaua karjaspüsiv, hästilüpstava udara, tugevate jalgadega, hea tiinestumisega ja terve. Selleks on vaja kasutada kodumaiseid ja maailma tipp-pulle, nende geneetilise hindamise tulemuste range jälgimine ehk millised on tunnused, mis konkreetses karjas (populatsioonis) kõige rohkem parandamist vajavad ning uuemate aretustehnoloogiate kasutamine (ET; suguselekteeritud sperma, genoomselektsioon jne.). Loomaomanik peab koostama oma karja aretusplaani, kus kirjeldatakse, milliseid lehmi soovib oma karjas ja millised tunnused vajavad karjas eelisjärjekorras parandamist.

Nopri (T. Põlluäär)

Pull Davil EE 10573709 EPK 481 (David x Moonlight-Red) snd 25.06.09 Sadala Piim OÜ (T.Põlluäär)

Jasmiin

Maroola