Karusloomad

pm-knd Liia Taaler, EKAÜ (21.05.2013)

Karusloomakasvatuse alguseks Eestis võib pidada 1925. aastat, kui Harjumaale rajati esimene rebasekasvandus. 1936. a loodi esimene karusloomakasvatajaid ühendav selts. Karusloomadena kasvatati hõbe- ja sinirebaseid, naaritsaid ning nutriaid.

Eesti karusloomakasvatajaid moodustasid 1990. a Assotsiatsiooni Eesti Karusnahk, kuhu koondus kahtteist majandit. Üleminek vabaturumajandusele avaldas pärssivat mõju karusloomakasvatuse arengule. Osa majandeist pankrotistus ja lõpetas tegevuse, kuid samal ajal tekkis juurde ka uusi. Assotsiatsioon Eesti Karusnahk lõpetas oma tegevuse 1999. a.

Tšintšiljade ja reksküülikute kasvatamine sai hoo sisse pärast Eesti taasiseseisvumist ja talude tagastamist.


Tšintšiljareksküüliku luustiku hindamine (Liia Taaler)

1994. a aprillis loodigi esimene mittetulundusühing Eesti Tšintšiljakasvatajate Ühing. Tšintšiljakasvatajaid oli kokku 120 ja põhikarjaloomi 3500. Ühistulise tegevuse tulemusena avanes võimalus müüa nahku Kopenhaageni oksjonikeskuses.

Karusloomade ja kasvanduste arv on aegade jooksul muutunud maailmamajanduse tõusude ja languste rütmis. Karusnahad müüakse rahvusvahelistes oksjonikeskustes. Mood dikteerib aretuse suunad, mis liiki karusloomade nahku vajatakse ning missuguste omadustega need peavad olema.

Euroopa Liidus on karusnaha tootmisstükkel igas etapis rangete nõuetega reguleeritud tagamaks loomade heaolu. Karusloomade heaolu parandamine ja tootmisesse sobilike lahenduste leidmine on oluline nii kasvatajatale kui seda ala pikaajaliselt uurinud teadlastele.

2002. a augustis moodustati Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing eesmärgiga koondada kõik talunikud-karusloomakasvatajad. Aretusühingu liikmeteks said Eesti Tšintšiljakasvatajate Ühing, Lõuna-Eesti Tšintšiljakasvatajate Selts, Eesti Küülikukasvatajate Ühing ja Lõuna-Eesti Küülikukasvatajate Selts. Aasta hiljem muudeti ühingu liikmelisus personaalseks.

2013. aastal kuulub Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingusse üheksa tšintšiljakasvatajat, kelle farmides on keskmiselt 50 põhikarja looma. Küülikukasvatusega tegeleb 2013. aastal kolmteist liiget, keskmiselt on neil 20 põhikarja küülikut.


Tõu parim (BOB) tšintšiljareksküülik (Liia Taaler)

Tšintšiljafarmid teevad aretustööd standardtüüpi tšintšiljadega. Küülikufarmides on valdavaks liha-nahatüüpi küülikutõud, vähem kasvatatakse reksküülikuid.

Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing annab oma panuse küüliku- ja tšintšiljakasvatajate koolitamisel ning kutseoskuste omandamisel. Tšintšiljade aretustöö tulemuslikkus selgub loomade hindamisel näitusel ja oksjonikeskusest saadava nahkade sorteerimisraporti alusel. Aastas korraldatakse kaks tšintšiljade näitust, nahku saab müüa Kopenhaageni oksjonikeskuses viiel korral aastas.

Reksküülikute nahkade järgi pole olnud nõudlust juba viimased viis aastat, mis kajastub ka kasvatatavate küülikutõugude valikus. Pargitakse vaid väike osa küülikute nahkadest, mida kasutavad kohalikud köösnerid või käsitöömeistrid. Küülikute näitusi korraldab Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing kord aastas. Ühingu liikmed osalevad loomadega erinevatel suurüritusel propageerimaks nii tšintšiljade kui küülikute kasvatamist.


Kopenhaageni oksjonikeskuses müüki ootavad nahad (Liia Taaler)